Mõtlen pikalt, mida kirjutada. Juba mitu korda kirjutan ja siis jälle kustutan. Ma tahaksin kirjutada teksti, mis ei provotseeriks vaidlusi ja oleks neutraalne, aga samas tahaks ma kogu maailmale karjuda, milline räme kopp mul ees on (vabandust vulgaarsuse pärast, aga see on aus). On vist neutraalne öelda, et ma pingutan iga päev, et hoida oma mõistus terve ja süda õiges kohas, sest ma tean, et vihastamine, vingumine ja hädaldamine tõmbab ligi veel rohkem vihastamist, vingumist ja hädaldamist. Maailm saab olla ilus ainult siis, kui ma mõtlen selle ise ilusaks. Ja ilusaks mõelda on lihtsam, kui koondan enda ümber ainult häid inimesi, häid mõtteid, häid tegevusi ja kõike muud, mis toetavad mu vaimset tervist, mitte ei lõhu seda. See tähendab, et ma eemaldan enda elust peavoolumeedia nii telerist, veebist kui ka paberilt, lõpetan suhtlemise hädaldavate inimestega, lõpetan nende jälgimise sotsiaalmeedias või libisen nende postitustest kiirelt üle, et mitte endasse lasta grammigi negatiivsust. Praegusel ajal on nii oluline hoida meel hästi erk ja osata suhtuda kriitiliselt kogu infosse, mis meid ümbritseb. Kriitiliselt selles mõttes, et hinnata, kas see info on sulle vajalik või ei. Kas see aitab sind elus edasi või ei. Aga kuidas eemalduda, kui me peame jälle kodus istuma? Arvutid-telefonid on pidevalt nina ees ja plingivad iga kord, kui keegi jälle mõne liigutuse seal teinud on. Ja need liigutused on tihti kurjad. Me oleme üksteise peale nii kurjad, et ma polegi vist varem nii kurjas keskkonnas elama pidanud.
Mäletan kevadisest karantiiniajast ühte pilti sipelgatest ja tekst seal juures oli umbes selline: „Kui sa paned 100 punast ja 100 musta sipelgat ühte purki, siis ei juhtu midagi märkimisväärset. Kui sa aga raputad purki tugevasti ja päästad sipelgad lahti, siis märkad, et sipelgad hakkavad võitlema ja tapavad üksteist lõpuks ära. Punased arvavad, et mustad on vaenlased ja mustad arvavad punaste kohta sama. Ühiskonnas kehtib sarnane reegel – me võitleme leerides, mustad vs valged, homod vs heterod, v**iinipooldajad ja vastased, maskipooldajad ja vastased. Me otsime vaenlast endi seast, kuigi tegelikult peaksime küsima, kes purki raputas ja miks…“ (faktiliselt võib see jutt olla ebakorrektne, ma pole zooloog ja pole ka teooria tausta põhjalikult uurinud, aga praegu on oluline mõte ise).
Kurjus väsitab mind. Madal energia väsitab mind. Üksiolemine ja üksluisus väsitab mind. Ma tean, et ma pole ainuke, aga mind ei lohuta see mõte. See ei peaks nii olema! Inimesed pole loodud elama eraldatuses, isolatsioonis, isegi kõige introvertsemad introverdid vajavad suhtlust ja lähedust. Inimese kõige suurem vaenlane on hirm ja sellest järgmine on üksindus. Kui paljud meie seast on lahkunud vabatahtlikult elust, et mitte olla üksi ja lõpetada lootusetu olukord veel üldse inimkontakti tunda. Jah, enesetappude põhjuseid on erinevaid, aga peamiselt taanduvad need ühele – seda inimest pole märgatud ja kuulatud. Ja see pole argument, et meil on lõputute võimalustega internet ja saame lähedastega kogu aeg ühenduses olla. Kas see on päriselt normaalne argument??? Kas nii võikski elada ja see oleks normaalne? Et igaüks istub oma koopas ja ainus suhtluskanal on ekraan?
Mul on tunne, et paljud inimesed ei mõista siiani, et me oleme energia. Ja kui energia ei saa kuskilt toitu ega väetist, siis see hääbub. Inimese eksistentsi üks põhivajadustest peale vee ja toidu on füüsiline lähedus. Puudutus, kallistus, kontakt. Interneti vahendusel ei tunne me teise inimese energiat ega saa ka üksteist puudutada. Ekraan võtab energia endasse ja sinna see kaob. Vähe sellest – enamik internetis ringlevast energiast on negatiivne, kurjust, vingumist, vihkamist täis. Punased ja mustad sipelgad kaklevad, sõimavad üksteist lollideks ja süüdistavad. See imeb veelgi elujõudu meist välja. Kui energia hääbub, muutub inimene kuivaks, kõhetuks, väsinuks, kahvatuks ja sureb enneaegselt. Nagu taimed, mis on kauaks veeta jäänud. Lõpuks langevad kuivanud lehed okstelt ja neid ei saa sinna enam kunagi tagasi panna. See on pöördumatu kahjustus. Kui see on rahvastiku vähendamise plaan, mida varjutatakse loosungitega „hooli teistest“, „kaitse teisi“, „ohverda ennast, et hoida teisi“, siis palju õnne! Toimib!
Käisin paar päeva tagasi Milliga kõndimas, sest see on praegu kõige talutavam trenn mu jaoks, ja kohtusime ühise sõbrannaga. Jutu käigus küsis Milli: „Millest sina unistad, kui meid jälle liikuma lastakse?“ See pani mind mõtlema, kui väikseks on meie unistused muutunud. Nii vähe on nüüd õnneks vaja. Sõbranna tahab väga perega lõunasse lennata ja tööle tagasi. Mina olin just päev enne mõelnud, et olgugi et ma pole mingi eriline klubihunt, ma unistan sellest, et saaks lihtsalt peole. Ja teiseks tahaks ma tagasi trennisaali, koos teiste inimestega. Ja ma unistan päris koosolekust. Ja firma jõulupeost, mis ära jäi. Mina unistan inimestest!
Ma mäletan, et aprillis-mais, kui mu lahutusprotsess oli kinnitavaid allkirju saamas, siis naljatasin, et mina kohtan oma elu armastust nagu filmis. Olen poejärjekorras, asjadest pungil ostukorv ei pea raskuse all vastu ja annab sangast järele. Kogu kraam kukub põrandale laiali ja mina kükitan neid korjama, nägu piinlikkusest ja vihast punane. Ja siis mu seljataga olev nägus šarmantne härrasmees kükitab mu kõrvale ja aitab asjad kassalindile tõsta. Ja nüüd see filmistseen – me vaatame üksteisele kohmetult otsa, ma naeratan monalisalikult ja ütlen aitäh. Ta küsib, kas ta võib mu asjad autosse aidata viia. Ma nõustun ja me liigume parkla poole, naljatades järjekorras juhtunu üle. Tänan teda ja tema küsib, mis ma õhtul teen. Mitte midagi, vastan, tühistades mõttes juba kõiki valmistehtud plaane. Ta kutsub mind välja ja edasine on ajalugu. Nüüd aga oleme poes kõik kaetud nägudega ja kõik meie nägudest kiirgav energia on lapi taga lõksus, see omakorda on pannud meid endasse sulguma ja väljapääsmatu olukord omakorda on muutnud meid kurjaks. Mis filmistseenist me enam räägime?!
Huvitaval kombel sattus samal õhtul, kui sõbrannadega unistusi jagasime, mu Insta feedi Brigitte-Susanne Hundi postitus, kus ta kirjutas nii: „Kujutage ette, et väljas on 24 kraadi, on reede ja kell on 20.00 ja sul on päikeseprillid ees, tuus outfit ja te olete sõpradega kuskil ülerahvastatud verandal, sööte ja joote kõige paremat ja hiljem tantsite kuskil väliklubis ja kui keegi astub sulle jala peale, siis sa lihtsalt tänad seda inimest, kuna sa ei võta enam ühtegi sellist olukorda iseenesestmõistetavana. Cuz same! Ühtlasi ma kallistaks kõiki inimesi, kes WC järjekorras trügivad, sest ma oleks ka neile absoluutselt tänulik.“
Nii paljudel meist on praegu unistusi, mis eelmises maailmas tundusid naeruväärsena, nii väikse ja tühisena. See näitab, et me oleme väsinud. Aga me ei tohi närtsida! Me peame hoidma ennast ja kõige enam oma vaimset tervist. Ma mõistan, et kudumine ja jalutamine on tüütuks muutunud, aga me peame tegema midagigi, sest mitte midagi tehes algab närtsimisprotsess. Patareid on tühjad, energiat on vähe järele jäänud ja laadija on meie eest ära peidetud. Tead seda tunnet, kui telefoni aku on 8%, aga sa oled teises Eesti otsas sõbra juures ööbimas, unustasid laadija koju ja sõbra laadijal on vale ots? Vot selline on meie elu – 8% akut. Kuidas allesjäänut hoiad?
Mida rohkem sa loed ja kuulad negatiivseid uudiseid, seda kiiremini aku tühjeneb. Mida rohkem sa vaidled, seda kiiremini aku tühjeneb. Mida rohkem sa vingud ja hädaldad, seda kiiremini aku tühjeneb. Mida rohkem sa solvad, kiusad ja narrid, seda kiiremini sinu aku tühjeneb. Varsti on murdumispunkt, süsteem lülitab end välja.
Mina endal kuivada ei lase. Jah, ma elan piiri peal, mul on akut umbes 20% ja mul on raske, aga ma tegelen sellega iga päev, et püsida selge ja hoida oma tühjenevat patareid. See tähendab väga suurt teadlikkust, väga palju positiivseid sisendusi ja vahel ka endale valetamist, musta valgeks rääkimist. Aga see on miski, mis hoiab mind veel töös. Mul on väga hea meel, et ma kuulen toidupoe siseraadiost peaasi.ee (LINK) reklaame ja mitte enam pidevat punase koodi tuututamist: „Oht on tagasi! Ohtlik! Kahjulik! Viirus! Põgene!“ Ma ei tea, kes selle idee peale tuli, aga aitäh talle. Palju toredam on kuulda kõrvus mõnd positiivset ettevõtmist kui pidevat hirmukampaaniat. Ma arvan, et me oleme nüüd piisavalt ära taltsutatud, et võiks hakata vaikselt mõtlema suurte probleemide ennetamise peale. See on hädavajalik ja need probleemid on lainena teel. Depressioon, ärevus, paanikahood, enesetapumõtted, laste enesetapud (sellega on juba hiljaks jäädud!), piiravad mõtted, sundmõtted, valikuvabaduse piiramine – see pole okei! Aga raadioreklaamidest üksi on vähe.
Viimane aeg on energiasäästurežiim sisse lülitada. Meie võimuses on veel teha teatud valikuid ja otsuseid, mis puudutavad meie tervist. Mõnikord tähendab see mugavustsoonist välja astumist. Minult on palju küsitud, kuidas end praegusel ajal hoida. Kuidas toime tulla sundmõtetega, pingetega enda peas ja perekonnas, stressiga tööl, kuidas toime tulla igavuse ja kehva minapildiga. Ma annan teile mõned näited ja ideed, aga ma pole võlur. Need sõnad ei muuda midagi, sinu teod muudavad. Ja need pole mugavad teod, mida ma nüüd välja toon. Seega, mõtle mu järgmiste sõnade üle ja tee vastavalt sellele oma valikud, sest nagu ma ütlesin, energia säästmine on praegu kõige olulisem.
Viriseda on lihtne, aga otsustada keerata vingule selg enam mitte nii väga. Harjumusest tahaks ikka üle õla piiluda ja vaadata, kas ving on veel alles. Jah, on küll alles, aga sina otsustasid sellele selja keerata, et oma akut säästa, mäletad? Me tuleme põlvkonnast, kus kannatamine oli voorus, ohvrimentaliteet näitas isetust ja kui sa julgesid enda elu eest vastutust võtta, lüüa mõnes olukorras jala kindlalt maha ja seista enda eest, said kohe pilkamise osaliseks. „Isekas!“ Inimkond peab hakkama mõistma, et enda väärtustamine ja vastutuse võtmine ei ole isekas, see on hädavajalik. Närtsinud inimene tõmbab enda ligi rohkem närtsinud inimesi. Vägivalla all kannatav naine (või mees) tõmbab ligi rohkem vägivalda, kui ta ei seisa enda eest ja jääb ohvrirolli. Järeleandlik inimene jääbki järele andma, et mitte tüli tekitada. Mugavusvabandus: „Kuhu mul minna on? Kes mind tahab? Ah, ma olengi selline, see on paratamatu. Mul tegelikult nii raske ei olegi. Kui ma oleksin rohkem …, siis ta oleks parem ja meil kõigil oleks parem“ Jne. Astu sellest ringist välja, seisa enda eest, jää oma tõekspidamistele truuks. See häirib teisi ja võib tekitada konflikte, aga mida rohkem sa välja näitad, et sa oled enda jaoks oluline ja oskad ennast maksma panna, seda vähem püüavad ümberkaudsed sind tagasi endiseks muuta. Sinu muutumine on nende jaoks uus ja harjumatu. Nende jaoks on mugav endine sina, harjumuspärane sina. Nii et otsusta keerata vingule selg ja ära vaata tagasi!
Kui sa oled juba eelmisest karantiinist saati mõistma hakanud, et tülid elukaaslase või abikaasaga on pigem tihenevas graafikus, suhte parandamise asemel flirdid mõttega üksielamisest, siis nüüd on õige aeg sellest suhtest lahkuda. Oojaa, see kõlab nii robustselt. Kõnni minema! Aga see on tõsi. Aasta on piisav aeg, et jõuda veendunud arusaamisele, et olukord ei parane enam. Mugavusvabandus: „Mul pole ju kuhugi minna. Mis lastest saab? Ma oleksin ju siis perelõhkuja? Mis teised minust arvavad? Kuidas mu mees/naine ilma minuta hakkama saab? A kes mind üldse enam tahab? Ega see asi nii hull ka tegelikult pole, ma elan üle.“ Karile jooksnud suhe ei ole okei. Oma ebamugavuse pikaajaline allasurumine teiste nimel ei ole okei. Halb suhe ja praegune piiratud elu on õudsem kui piiratud elu üksinda. Kui süda ütleb, et sul on halb, siis palun lahku. Muide, sama mõte kehtib ka töö- ja sõprussuhete kohta!
Eesmärkide seadmine ja täitmine. Tee eelmisel päeval järgmise päeva to-do list. Kuna meie kodud on ühtlasi ka meie töökohad ja trennisaalid ja kodu mõiste kui selline on väga hägune, siis päeva paremaks planeerimiseks tasub teha nimekiri ülesannetest, mis vajavad tegemist. Kategoriseeri: töö, trenn, eneseareng, pere jne. Pane juba eelmisel õhtul kirja kõik ülesanded, mida järgmisel päeval teha on vaja ning hakka uue päeva saabudes neid maha kriipsutama. Hoia end võimalikult palju ka tegevuses, et mitte langeda (sotsiaal)meedia energiat imevasse võrku. Kui mõni ülesanne jääb tegemata, lükka see uude päeva. Aga pea meeles, et mida rohkem edasilükkamisi, seda rohkem kuhjumisi. Eesmärgid võivad olla suured, aga suurte eesmärkide poole liikumine võib olla närvesööv, tekitada tunnet, et ma ei jõua iial kohale. Selleks haki oma suur eesmärk väikesteks vahe-eesmärkideks ja täida neid. Sea väike eesmärk kasvõi igaks päevaks. Olgu see selline, mis lõppkokkuvõttes aitab sul suurele sihile sammu lähemale astuda.
Täida päevikut. Päriselt ka, hakka päevikusse kirjutama! Igal hommikul kohe pärast ärkamist või õhtul enne magamaminekut kirjuta 1-2 lehekülje jagu suvalisi mõtteid, mis parasjagu pähe kargavad. Ja kui miskit pähe ei tule, siis seda kirjutadki. Kasvõi terve lehekülje kirjutad Bart Simpsoni kombel täis: „Mul ei ole ühtki mõtet. Mul ei ole ühtki mõtet.“ Mugavusvabandus: „Mul ei ole aega. Hommikul on nii kiire ja õhtul tahaks lihtsalt telekat vaadata.“ Nagu ma ülal mainisin, on need tegevused mugavusest väljaspool. Ärka varem või pane õhtul telekas kinni ja keskendu uudiste asemel endale. Jälle – tee see otsus!
Kirjuta sticky notesidele positiivseid sisendusi ja ütle neid endale iga päev. Seisa peegli ees ja ütle endale iga päev midagi ilusat. Tee sellest harjumus. Mõned näited: „Ma näen suurepärane välja!“, „Ma armastan oma elu ja elu armastab mind.“, „Ma saan oma tööülesannetega suurepäraselt hakkama.“, „Täna tuleb fantastiline päev!“, „Ma lasen kergusega lahti kõigest, mis mind ei teeni ja võtan vastu ainult toitva energia“, „Ma lasen lahti kõigest, mis on minu kontrolli alt väljas“ jne. Neid tuleb korrata nagu mantraid. Mugavusvabandus: „Need on naeruväärsed, see ei juhtu nagunii“. Kui sa nii ütled, siis ei juhtugi. Kui hakkad oma sõnadesse uskuma, juhtub kõik, mida endale ütled. See on uute mõttemustrite loomine.
Loo endale uus rutiin. Milline on su praegune rutiin? Kuidas see toetab sinu eesmärke, su tervist ja heaolu? Pane kellaajaliselt kirja kõik oma tegevused – söömised, trennid, tööülesanded, lastega tegelemised, iseenda aeg ja aeg partneri või perekonna jaoks. Kuna praegune elukorraldus nõuab meilt vanast rütmist väljaastumist, on lihtsam segadust vältida, kui uue rütmi plaan on silme ees. Siit jõuan järgmise punktini – ära mõtle üle. Sa ei pea kõike ühe päeva sisse mahutama. Päevas on vaid 24 tundi. Sellest 7-8 tundi kulub magamisele ja veel 7-8 tundi töötamisele (enamikes traditsioonilistes töökohtades). See jätab sulle vaid 8-9 tundi vaba aega, mida ma võin soovitada täita koeraga jalutamiseks, trenniks, sõbradega ajaveetmiseks, lugemiseks, mediteerimiseks, webinarideks, vannivõtmiseks, lastega mängimiseks, seksiks ja söömiseks. On selge, et kõike ja rohkem veel ei jõua. Tee seda, mis on vaja teha ja jäta natuke ruumi lemmiktegevuseks. Planeeri.
Kui oled murdumispunktis, akut on järel 1%, siis tuleb kiirelt aeg maha võtta ja puhata. Ära tee midagi. Lama voodis ja vaata lakke. Pane kõrvaklapid kõrva ja kuula meditatiivset muusikat. Kallista oma naist/meest. Kallistamine, suudlemine, kaisutamine ja füüsilised puudutused aitavad organismil toota kõiki häid õnne- ja heaoluhormoone. Endorfiin, serotoniin, dopamiin – sul on neid vaja, et energiat tõsta! Kallista sõpra, ema-isa, lapsi, loomi, mine massaaži (seda peaks ju veel saama…). Vedele kaaslasega voodis ja leidke vastastikune lähedus. Seks on igavaks muutunud? „Pea valutab“ iga päev juba aasta aega? Mõelge partneriga välja mingi tore voodiväljakutse, mida koos teha. Avastage üksteise kehalt kõige tundlikumad kohad ja õppige tundma teineteise soove ja vajadusi, rääkige, kommunikeeruge. Su partner ei eruta sind enam, sest olete rohkem tülis kui rahus? Vaata mu nõuannet nr 2 ja tegutse.
Liigu. Ma ei pea seda pikemalt selgitama. Mugavusvabandus: „ Ma ei suuuuuudaaaaa! Ma ei viitsi! Ma pean tööd tegema. Nüüd on juba pime väljas. Lapsed väsitasid mind ära. Süüa peab tegema. Õues on külm. Vihma ju sajab! Mulle ei meeldi üksi treenida.“ Mul oli eile megaraske end välja vedada. Vaimne väsimus on nii ära tüüdanud, et elutoast esikusse minek on mu jaoks 4-päevane palverännak. Aga ma läksin siiski. Hambad ristis, aga läksin. Pärast 2 km hakkas juba täitsa tore. Ja sa ei peagi maratoni jooksma. Tee pooletunnine tempokas jalutuskäik ja sellest täiesti piisab. Tee midagigi!
Palun, ära närtsi!
Ventileeri, kui sul on raske. Hoia oma tühjenevat akut. Me ei tea veel, millal meile laadija ulatatakse. Seniks peame end hoidma nii palju kui võimalik. Sobra ka peaasi.ee (LINK) lehel. Sealt leiad palju kasulikku materjali, kuidas oma vaimset tervist hoida ja hullemat ennetada. Sa pead olema proaktiivne, enne kui on hilja ja hädad vägisi kallale tulevad.
Vahepeatusena võid mulle kirjutada, millest sina unistad, kui ükskord lambad karjamaale jooksma lastakse 😊
Hoia end!
B
Teadlik Tervis 